Palkmajade ehitus

Palkmaja kasuks otsustamise põhjuseid võib olla palju – selleks võib olla palkmajas valitsev tervislik elukeskond, looduslähedus või hoopis soov ehitada endale stiilne eluase.
Mingil juhul ei saa palkmaja valiku põhjuseks olla lootus ehitada endale odav eluase. Korraliku palkelamu hind ei kujune oluliselt odavamaks mistahes teisest majast.

Palkmaja vaieldamatuks eeliseks teiste majatüüpide ees on tervislik elukeskond.
Olenemata majatüübist (puitsõrestik-, palk- või kivimaja) on välisseina ehitamisel põhieesmärgiks selle sooja- ja tuulepidavus saavutamine. Palkseinas tagatakse see nõue töö täpsusega, st. iga järgnev palk peab võimalikult täpselt kopeerima eelnevat. Kivi- ja puitsõrestikseintes kasutatakse selleks lisaks isolatsioonimaterjalidele aga mitmesuguseid hermetikuid ning tuule- ja niiskustõkkeid. Tavaliselt muudetakse selline sein ehituse käigus praktiliselt hermeetilisteks.

Vastavalt ehitusnormidele, peaks maja sisese normaalse elukeskonna tagamiseks õhk ruumides vahetuma 1,5…2 korda tunnis ehk värske õhu juurdevool hoonesse peaks olema 6-10 L sekundis iga hoones viibiva inimese kohta. See tähendab, et 150 m²-ses elumajas peaks vahetuma igas tunnis 400…600m³ õhku s.o. 100…150 liitrit igas sekundis. Kui selline õhukogus peaks sisenema majja ühe 20x20cm ava kaudu, oleks sellises avauses õhu liikumise kiirus 4…6m/s.

Kaasaegsed elumajad varustatakse sellise õhuvahetuse tagamiseks keeruka ventilatsioonisüsteemiga. Nimetatud süsteem peab tagama sellise suure õhukoguse sisenemise majja, selle eelsoojenduse toatemperatuurile, jaotuse maja erinevate ruumide vahel ning kasutatud õhu majast väljajuhtimise. Paraku on sellised ventilatsioonisüsteemid väga kallid ja nende korraliku töö tagamine väga keerukas. Praktiks tekib paraku ikkagi olukordi, et ventilatsiooniavade läheduses tekivad õhuvoolud (tõmbetuul) – kord külmad, kord soojad. Halvimal juhul topitakse ühel päeval värske õhu juurdepääsuavad lihtsalt kinni…

Vanemates majades ja linnakorterites on aga sageli eluruumide ainsad ventilatsiooniavad vaid köögis ja vannitoas, värske õhu ainsateks juurdepääsukohtadeks on aga aknad ja uksed. “Elukeskond” sellistes ruumides koosneb aga paraku värske õhu puudusest, tõmbetuulest, ülekõetud kuivast õhust ja tänu staatilisele elektrile lendlevast tolmust.

Palkmajas ei teki kunagi õhupuudust. Eluks vajalik värske õhk siseneb palkmajja läbi välisseinte, selle majja sisenemiseks ei ole vaja ehitada kalleid ventilatsioonisüsteeme, ega avada aknaid. Palkmajas ei teki tõmbetuult.
Õhu aeglasel liikumisel läbi palkseina töötab sein ise soojusvahetina, ning majja sisenev välisõhk jõuab soojeneda toatemperatuurini.

Tänu seinte suurele soojusmahtuvusele ei teki palkmajas järske temperatuuri kõikumisi. Nii on palkmajas suvel meeldivalt jahe ja talvel soe. Kütmata palkmaja temperatuur on võrdne ööpäeva keskmise välistemperatuuriga. Kütteperiood palkmajas algab hiljem ja lõpeb varem.

Massivsed puidust seinad hoiavad palkmajas normaalse õhuniiskuse.

Tänu looduslikele materjalidele ei teki palkmajas staatilist elektrit ega lendlevat tolmu.

Kõige enam on palkseina soojapidavust ning palkmajas tekkivat sisekliimat uuritud ilmselt Põhja-Ameerikas ja Soomes. Selliste uuringute põhjuseks oli eeskätt energiaressursside säästlikum kasutamine ja elektrienergia soodushinnaga müük majade kütteks.

Läbiviidud uuringute ja katsete tulemusena on saanud selgeks, et soojuse liikumine massiivses palkseinas on “üks väga segane asi”, mis ei allu füüsikavalemitele, ega ole ka täpselt arvestatav. Selgus, et massiivsete välisseinte puhul ei ole võimalik hoone soojuskadu arvestada ainult seinamaterjali soojusjuhtivuse alusel. Sellise seina puhul on maja tegelik soojakadu tunduvalt väiksem kui arvestuslik.

Nii viidi Ameerika Rahvusliku Standardite Büroo (National Bureau of Standards) tellimusel 1981-82 a. läbi 28 nädalat kestnud katsetus, kus võrreldi erinevaid maja välisseina tüüpe. Kokku testiti kuute 6x6m suurust maju, millede kõik elemendid peale välisseinte olid identsed. Samas võrreldi ka 7-tollist (17 cm) palkseina ning puitsõrestikseina, milledest viimane oli teadlikult ehitatud arvutuste kohaselt 17% soojapidavamaks kui võrreldav palksein. Kõigis võrreldavates majades hoiti kogu katseperioodi vältel püsiv temperatuur 20°C ning möödeti majade kütmiseks kulunud soojuseenergiat. Nimetatud testi tulemused olid alljärgnevad:

• kevadisel kütteperioodil kulus palkmajas 46% vähem energiat kui puit-karkassmajas,
• suvisel jahutusperioodil kulus palkmaja jahutamiseks 24% vähem energiat
• püsivate külmadega talvisel kütteperioodil tarbis palkmaja ligikaudu samapalju energiat kui puit-karkassmaja.
• Kokku oli kogu katseperioodi vältel palkmaja energiavajadus ~30% väiksem kui puitsõrestikmajal. Analoogilisi katsetusi on läbi viinud ka meie põhjanaabrid.